Seekord tunnen, et naisena laadisin end tõeliselt tänu teistele naistele minu ümber. Kallid sõbrannad kinkisid mulle juubeliks reisi Maltale. Uuh, kuidas ma olin unistanud sellest, et saaks oma tüdrukutega päikese all puhata ja akusid laadida.

 
Nagu ikka selliste suuremate väljasõitudega, 10 päeva enne reisile minekut hakkasime naistega nalja viskama, et kuidas on võimalik minna reisile nii suure pundi naistega ja mitte riidu kiskuda. Üks tahab autot rentida puhkuse raames, teine tahab taksoga sõita ja kolmas on täiesti veendunud, et puhkuse ajal üldse liikuma ei peaks. Ja meid oli kokku kaheksa, igal ühel oma arvamus ja ettekujutus reisist.
Ometi tõdesime, et me kõik võtsime reisile minnes sellise hästi chill mode ja lubasime olla juhitud teiste naiste poolt, lubasime olla abiks otsustamistel ja lubasime eksimustel tekkida. No tõesti, meil puudus karjast see kukk, kes oleks juhtimise enda peale võtnud. Seega said kõik natuke juhtida valides oma valdkonna. Mina olin Lunaga ja mu armas sõbranna Helen oli 6 kuuse titaga ning meie olime muidugI eriliselt hoitud. Saime nautida reisil kõiki privileege, näiteks parimad toad. Ning kui armsalt oskavad naised märgata neid hetki, mil väikelapsega abi pakkuda. 

Ooh, aga need jutud, need lõputud itsitamised ja arutelud ja naljad ja taas arutelud ja muidugi taas naljad. Wow, vot see oli teraapia. Pidevalt tegi keegi midagi head süüa, kes koristas natuke siit ja sealt ning nii hästi oli tunda naiste loomuomast soovi hoida ruumi ja jagada armastust. Hoitud tunne oli.