On talve kõige külmem kuu ja tunnen, et on aeg hakata sulama. Soovin, et ka minus hakkaksid lõpuks elumahlad jooksma, nagu kevadisel kasel. 

Püüan teha midagi, mis nihutab mind, lükkab paigast ja justkui äratab. Pikal jalutuskäigul beebiga, kes sai just aastaseks, tekib mõte, et sooviks ratsutama minna. Võtan kohe mõttelõngast kinni ning hakkan oma sisemise hääle palvet kuulates ratsutamissooviga tegelema. Juba nädal hiljem istun ma valge hobusehärra seljas, kes on 13-aastane rahulik suksu.

Minu ratsamatka juhendajad on tõelised tänapäeva nomaadid, kes hoiavad silma peal kolmesajal metsikul hobusel. Igal kevadel sünnib umbes 50 hobust juurde ning mõned müüakse maha. See armas paar jutustab minuga elust Hiiumaal hobustega, kuidas nad suvel oma hobused saarele viivad ja seal karavanis elades hobuseid karjatavad. Milline elu! Ma nagu loeksin raamatut aga samal ajal istun suksu seljas ja kõnnin mööda metsa- ja mererada. Viimaks sõidame veel traavi ja laseme hobustel galoppi joosta. Uuh, ma tunnen, kuidas kehas on hirm, sest ma pole ammu ratsutanud, ja samas elu, et ma viimaks taas ratsutan. Muidugi oleksin ma võinud hoobilt ülepeakaela kukkuda kui minu suksu oleks soovinud järsult peatuda või mõni oks oleks teda seganud, aga ma võtsin selle riski ja see oli kuidagi nii oluline, et tunda elu. Sest selle riski taga on selline adrenaliinilaeng, mis paneb elu mahlad jooksma.

Minu matkajuht ütles, et kõige hullem, mis veebruarikuisel maastikul hobusega juhtuda võib, on jääl libisemine. Olles peaaegu talli tagasi jõudnud, minu hobune libises. Ühel hetkel suksu samm vahetus ja ta vajus kõhuli lume- ja jäämaastikule. Ta püüdis end tagasi püsti ajada, kuid vajus minu lisaraskuse tõttu taas kõhuli. Ma tardusin. Mõtlesin, et kas nüüd läheb rapsimiseks ja olen kohe ka ise jääl selili, jõudsin isegi mõelda, et kurjam, kuidas ma luumurruga beebit kannan. Aga elu hoidis mind, või õigemini see suurepärane hobune hoidis mind. Hüppasin matkajuhi juhisel hobusel seljast hetkel, kui ta oli uuesti kõhuli vajunud ja lubasin suksul vaikelt end püsti ajada. Mu jalad värisesid nagu haavalehed all. Hetkeks oli tunne, et oi ei, mina rohkem selga ei roni, tänaseks aitab, aga võib olla kohe päris pikaks ajaks aitab. Ja ikkagi ületasin end, patsutasin hobust, ütlesin, et proovime veel ja olingi taas sadulas.

See oli üks elamusterohke tund, ning selles elamuses viibisin ma veel mitu-mitu päeva, seda oli nii vaja tunda.

Inimene on aga nii loodud, et kui annad elule võimaluse, siis hakkab pea kohe tööle, et mida veel teha võiks, et end natuke raputada ja rohkem iseendas olla. 

Mõeldud-tehtud, võtsin termose kuuma teega ning läksin mere äärde päikeseloojangut nautima.

Oli ütlemata päikeserohke päev olnud, ning tundsin, et sisemine hääl kutsub merre. Samal ajal kui teine hääl, kes mugavust naudib, kortsutas kulmu ja ajas need seiklusmõtted eemale. Igaks juhuks võtsin rätiku kaasa, kasvõi selleks, et oleks hea teed juues liiva peal istuda.

Ja nii läkski, et nii kui ma randa jõudsin, tundsin, et sisemine hääl ei anna enne rahu, kui ma vette hüppan. Nüüd oli vaja mõtted korraks täiesti lahti lasta - otsus oli tehtud ja oli aeg tegutseda. Hüppasin riietest välja, no olgem ausad, pusisin ikka päris korralikult: kolm paari sokke, kaks paari pikkasid pükse ja mitu pluusi seljas, nagu meie talvele kohane. Vudisin siis nii kiiresti, kui jalad võtsid merre ja oeh, see hetk kui kõhuli viskasin. Raske oli vaid hetkeks kui esimene külmatunne hinge kinni lõi, kuid juba järgmisel hetkel sain sellise adrenaliinilaengu kehale, et ma lausa hüppasin õnnest. 

Nii hästi oli tunda, kuidas elumahlad kehas ringi hakkasid liikuma.

Peale seda käisin allikal istumas. Lihtsalt puhkasin oma pead, lasin südame vabaks ja nautisin hetke. Lubasin endal tunda kõiki tundeid, mis soovisid tulla - nutsin ja naersin. Täitsin oma veeanuma ja allikas täitis ka minu emotsionaalse hingeanuma.

Maal elades proovingi rohkem teha neid asju, mis erinevad rutiinist. Kütan ise sauna, muidu ikka ootasin, mil abikaasa selle töö ära teeb, aga nüüd otsustasin, et tegelikult saan sellega ka ise hakkama. Rääkimata sellest mõnusast tundest kui istud saunas, mille oled ise soojaks kütnud.

Täiskuuga õhtul polegi paremat tegevust, kui üksinda pikka sauna nautida ja siis paljalt lumme tantsima minna. 

Muidugi teen ma saunas ka juustele maski, et saaksin pärast pehmeid kiharaid nautida - naiselik ja väestav viis sauna nautida.

Ah, kuidas Naine minu sees tänab.